Foto: Boston Beer Company.

Ameerika päritolu Samuel Adams „Utopias“ kultusõlle uus partii on alates 15. oktoobrist USAs taas müügil. Selle seguõlle erineva vanusega vaadid on kuivades Bostoni õllevabriku keldrites jälle törts vanemaks saanud ning kangeima mitte-jääõlle maailmarekord jäi seekord 28% pealt edasi nihutamata. Edevuselaat jätkub ka pakendi välimuses – selle õlle 0,75-liitrine vasekarva keraamiline dekanter on endiselt kõike muud kui tavaline õllepudel.

Alati, kui keegi jälle õllemaailma kangusrekorditest räägib, tekib kiusatus vaadata, mis viimastel aastatel üldse toimunud on ja kes mida kirjutab. Tuleb välja, et muutused tabeli tipus on marginaalsed – naturaalsemal teel kanguse saavutanud õllede hulgas troonib juba aastast 2002 seesama Utoopia, lihtsalt kangust tuleb vähehaaval juurde.

Kõigi aegade kõige kangemate õlle(laadsete)-toodete edetabelit juhib juba 2013. aastast 67,5%-ga Brewmeister „Snake Venom“, merevaiguse punaka värvusega täiesti segane toode, mida korraga üle ühe pudeli ei ole lubatud lõppkliendile müüa. Guinnessi rekorditeraamatu loojate meelehärmiks on Brewmeisterid muidugi šotlased. Selline alkoholitase saavutatakse õllest olulise osa vee välja külmutamisega. Tabeli eelminegi number 1 oli šotlaste enda Armageddon Eisbock (vol 65%), mille maitses tuli tootjal alkoholi peitmisega oluliselt rohkem vaeva näha. Ka Armageddoni reaalset alkoholisisaldust on samuti aegade jooksul pidevalt küsimärgi alla seatud. Järelikult tuli teha uus ja ägedam. Rohkem küsimusi sellel teemal ei ole tekkinud.

Foto: Brewmeister Brewery.

Kuidas sellised arulagedused ka maitsevad? Ega neid siinmail väga saada pole. Kes maitsnud, see võib öelda, et toode on kangetele õlledele kohaselt magusalt linnaseline ja samal ajal karedalt humalane. Õlu nagu kangemat sorti õlu ikka, ainult alkoholi on ebanormaalselt palju. Keeruline juua ka, isegi maitsta. Pudelil olev kiri aga just selle eest hoiatabki.

Vaid naturaalkäärituse ning vaadilaagerdusega oma kanguse saavutanud õllede poolelt on Samuel Adamsi „Utopias“ Guinnessi rekorditeraamatus maailma kangeimana troonil juba alates aastast 2002. Alguses 24%-se õllena, mida siis aasta-aastalt on järjest kangemaks treitud. Seekordne 11. väljalase on alkoholisisaldusest tulenevalt (taas) tervelt 15-s USA osariigis automaatselt müügikeelu all. Näitena USA osariikide ekstreemsetest erinevustest sellel teemal tõsteti üle 3 miljoni elanikuga Utah´s alles hiljuti lubatud alkoholimäära pudeliõllel 3,2-lt 4% peale. Ütle veel, et rootslased on imelikud!

Mis õlu see Utoopia siis on? Bostoni õllevabrikul on viimased 15 aastat olnud kombeks osad kangemad vaadilaagerdused panna veel täiendavalt arenema, et need siis hulga aastate pärast omavahel kokku segada. Vanimad vaadid neist on hellalt õlut viimistlenud lausa 25 aastat! Tulemus on „Utoopiline“ õlu igas mõttes – maitses täidlane, kange, liköörne, maitserohke. Naturaalselt kõrgeima võimaliku alkoholi saamiseks on eriline ka pärmivalik. Kasutatakse klassikalist šampanja-pärmi kõrvuti millegagi, mida nimetatakse ninja-pärmiks - aretatud pikalt vastu pidama ja oma tööd tegema ekstreemselt alkohoolses keskkonnas.

Tavapäraselt alustatakse selle õlle laagerdamist burboonivaatides, seejärel viiakse õlu maitsete rikastamiseks üle nii skandinaavia aquavit-sherry- kui ka portveini ja Carcavelose vaatidesse. See viimane on portveinile sarnanev kangustatud vein, mis tehtud Lissaboni linna kõrval, veidi erineva tehnoloogia ning marjavalikuga ja mis ookeani lähedusest korjab maitsesse lisaks magususele kerge soolakuse. Sel aastal on Samuel Adams oma Utoopia tootmisel eksperimenteerinud ka Madeira ja konjakivaatidega, mis lisavad 2019. aasta väljaandele selgelt eristatava vaniljese, pähklise ja ploomise aroominüansi. Trendika, kergelt hapuka noodi lisamiseks õllele segati juurde kaks aastat nende Bostoni keldrites Ungari tammevaadis kääritatud wild-ale õlut, ilmselt maitsest inspireeritud nimetusega Kosmic Mother Funk.

Mida õigupoolest loota 28-kraadiselt õllelt? Igal juhul mitte vahutamist. Süsihappegaas puudub vanuse ja kõrge alkoholikraadi tõttu täiesti. Leida võib aga rikkalikku maitsesügavust, rohkelt linnaselist täidlust, vanusest tulenevalt juba pigem aastakäigu portveinile või parimatele šerridele iseloomulikke veiniseid arenenud maitseid. Esimest korda selle õlle ajaloos läheb Utoopia alates 15. novembrist Sam Adams´i Cincinnati õllesaalis kraani. Ja kui satudki sinna proovima ja tahad täiselamust, siis tootja annab kaasa toidusoovituse, milleks on tšilli-mango kana, fish & chips, merikarbihautis, tagurpidi ananassikook või leivapuding puuviljadega.

 Foto: Boston Beer Company.

„Only 77 wooden casks of Utopias were brewed this year..“ - kõlab ju nagu palju? Selline hulk vaate on kokku siiski ca 14 000 0,75-liitrist pudelit. Vaadid on lihtsalt pooltühjaks auranud aastatega. See on ka põhjus, miks selline kogus sõltumata müügihinnast (poehinnaga üle 200 USD/pdl) põhimõtteliselt lihtsalt „sisse hingatakse“ maailma õllefännide poolt.

Boston Beer Company (BBC) õllebränd Samuel Adams on aga üldse huvitav käsitööõlu, kui vaadata statistikat toodangumahtude osas. USA käsitööõlle tootjate ühenduse reglemendi tähenduses on tegu igati korrektse „käsitöö-pruulikojaga“. Toodetakse pisut vähemgi, kui lubatud – 2018.a. vastavalt 4,3 miljonit barrelit, seda lubatud maksimaalsest 6 miljonist. Liiter-ühikutesse teisendatuna toodetakse seega üle 500 miljoni. Võrdluseks ilmestab seda kogust ehk kõige paremini terve Eesti õlletoodangu kogumaht, mis oli statistikaameti andmeil eelmisel aastal kokku 128,2 miljonit liitrit. Meie oma A. Le Coq ja Saku oleksid USAs seega keskmikud mikropruulikodade seas? BBC ei ole muuseas müügimahtudelt veel USA kõige suurem craft-brewery - Yuengling on veel suurem..

Foto: Boston Beer Company.

Selle taustal on aktsiisiteemalised kähmlused meie nano-suurusega õlleturul võib-olla pisut hale-naljakad. Seda küll ilmselt ainult ameerika poolt vaadatuna. Eesti väiketootjatele on endiselt tegu vägagi elulise küsimusega. Vasakpoolsete meeleolude tuntav lahjenemine otsustajate seas on taas tagasi toonud lootuse, et käsitööõlut vaadeldakse mitte ainult alkoholina, vaid eelkõige maitsele orienteeritud tootena. Neid tootvate pruulikodade edenedes võiks nende tegevus ka Eestile tervikuna sisse tuua, eelkõige imagoloogiliselt ja seejärel rahaliselt.

Rahandusministeerium nimelt saatis septembris kooskõlastusringile seadusemuudatuse, millega saavad Eesti väikepruulijad järgmisest aastast õlut pruulida aktsiisisoodustusega 2,5 korda rohkem õlut kui praegu. Kuidas sellega läheb, see selgub varsti! Siiani väljastatud õllede põhjal on meie kodumaised tootjad oma kangeimate naturaal-kääritustega Sam Adamsi Utoopia kangusest veel üsna kaugel maas. Kuna aga õllel arvestatakse aktsiisi mitte ühtlaselt mahu (nagu veinil) vaid mahuühiku alkoholisisalduse pealt, siis on igasugune areng seadusandluses sel teemal kindlasti motiveeriva jõuga ka Eesti vaadis laagerdatud õllede arengule.

Hetkel on seitse Eesti kõige kangemat õlut (vol 18-22% ja sõltumata valmistusviisist) tehtud kõik Lehe Pruulikojas. Sooviga nii kangeid õllesid endiselt meil ikka õlleletis edasi müüa, tuleb need esialgu 22% piiresse jättagi.

Urmas Linnamägi / SIP veini- ja õllepood